Morfoloogia
Tüve lõppu liituvaid afikseid
nimetatakse sufiksiteks. Ka nt eesti keele tunnused ja lõpud. Sufiksid on maailma keeltes palju
tavalisemad kui prefiksid; keeli võib nimetada sufiks või prefikskelteks, kui enamus afikseid
on ühesugused. Tüve sees asetsevaid afikseid nimetatakse infiksiteks. Keeletüpoloogiliselt
esinevad need palju harvemini kui prefiksid ja sufiksid. Afikseid saab liigitada ka
distributsionaalselt määratud morfotaktilistesse morfeemiklassidesse selle alusel, kus nad
asuvad teiste afiksite suhtes.
Morfoloogilisi nähtusi vaadeldakse aga väga sageli ka IP-analüüsi vaimus
protsessuaalselt: pindstruktuuri sõnavorme tuletatakse hüpoteetilistest baasvormidest (juurtest)
ja/või tähendusüksustest. Rohkem või vähem aglutinatiivne morfeemide liitmine
(afikseerimine) on morfoloogilise protsessi näide. Elemendid võivad alluda fusioonile ehk
sulada kokku. Täielik fusioon on siiski erandlik
annaabi.ee 
