Samuti on seal mitmeid huvipakkuvaid taimeliike. Kirikumäe maastikukaitseala asub Vastseliina ja Misso valdade piirimail. Kaitseala on loodud Kirikumäe järve, Järvesuu raba ja liigestatud reljeefiga maastiku kaitseks, kus asuvad ka väiksed metsajärved. Kirikumäe järve pindala on 61,4 ha, suurim sügavus 3,5m ja keskmine sügavus 2,8m. Keema järvede maastikukaitseala asub Sõmerpalu vallas, 7-9 km Antslast idas, Karula ja Otepää kõrgustiku vahelisel moreenmaastikul. Kaitseala rajati Keema järvestiku ja Suur-Keema järve kui Eesti sügavaim järve ning seda ümbritseva maastiku ja puhkeala kaitseks. Hino järve maastikukaitseala asub Misso vallas, Missost umbes 2 km lõunas. Kaitseala põhieesmärk on linnukaitse, kuid ka järve kaitse. Hino järv on saarterikkaim ja suurim Haanja kõrgustiku järv. Kaitsealal on registreeritud 40 linnuliiki. Verijärve maastikukaitseala asub Võru vallas, Võru linnast 3,5 km kagu pool. Kaitseala on
Pikioosid on 30–40 m kõrgused (näiteks Neeruti, Iisaku) järsunõlvalised raudteetammi meenutavad seljakud, mis moodustavad kümnete kilomeetrite pikkusi oosiahelikke. Suhteliselt kitsad (mõnekümnest meetrist kuni 1 km-ni) ja enamasti väga pikad põikooside ahelikud (näiteks Risti–Palivere vöönd umbes 60 km, Linnuse–Audru–Sauga–Lelle– Paluküla–Pärnamäe vöönd umbes 150 km) tähistavad kunagiste liustikuservade asendit. Fluviomõhnad asetsevad künklikul moreenmaastikul ja enamik neist moodustab mõne ruutkilomeetri suurusi mõhnastikke (suurim on 20 km2 suurune järverohke Illuka mõhnastik) ja mõhnamassiive. Valdavad on ümarja põhijoonisega 5–25 m kõrgused küngasmõhnad. Lavamõhnasid leidub rohkesti Kirde-Eestis, eriti Metsküla–Mäetaguse ja Iisaku–Jõuga ümbruses. Glatsiofluviaalseid deltasid on palju Põhja-Eestis (sh Tallinnas), sandureid on vähe. Enamik jääjärvetekkelisi pinnavorme on liustikuvälised ja valdavalt kuhjevormid
annaabi.ee 
