liivaste setete laialdase leviku tõttu hõlmavad nõo pindalast kõige suurema osa leede- ja leetunud mullad (29%). Nendel muldadel kasvab ka kõige rohkem metsa, vastavalt niiskusoludele ka palu-, nõmme-, rabastuvaid või soostuvaid metsi.(Arold 2005: 233) Suurimad leetunud ja leedemuldadega ning männimetsaga kattunud liivakud on Võru ja Nursi vahel ning Pärli-ja Mustjõe alamjooksul (Saru ja Hargla ümbruses).(Võru- hargla...2003) Levimuselt teisel kohal on moreenitasandikele ja savistele järvetasandikele omased näivleetunud mullad. Nendel asub ka üle poole (54%) põllumaadest ning enamus laanemetsi. (Arold 2005: 233-234) Võru-Hargla nõo kesksed osad üldiselt sarnanevad maastikustruktuurilt Ugandi lavamaa lõunaosaga. Kaugseire andmeil moodustab põllumajanduslik maa Võru-Hargla nõost 25,4% ja metsamaa 59,8% (peamiselt okasmets) ning põõsastikega looduslikke rohumaid 11,4%. ASUSTUS
Kuna muldkate ei ole kõikjal ühesugune ning muld määrab suures osas ära taimestiku, siis ei saa piirkonna kirjeldamisel mööda minna mullastikust. Allpool anname väikse ülevaate Peipsi madalikule iseloomulikest muldadest. Madaliku põhjaosas on peamisteks mullatüüpideks leede-gleimullad ja gleistunud näiv-leetunud mullad. Leede gleimullad on tekkinud märgadel liivatasandikel, millel levivad peamiselt rabastunud metsad. Uhutud moreenitasandikele on aga iseloomulikud gleistunud näiv-leetunud mullad, millel kasvavad peamiselt sõnajala- ja angervaksakaasikud. Kuivendussüsteeme kasutades on antud alasid ka põllumaadena kasutusele võetud (Arold, 2005). Peipsi madaliku keskosale omased mullad on soo-, glei-, näivleetunud- ja gleistunud mullad. Mehikoormast lõuna poole jäävatel aladel vahelduvad näivleetunud mullad gleimuldade ja gleistunud muldadega. Olgugi, et madalamate alade mullad kannatavad perioodilise liigniiskuse
annaabi.ee 
