KASVATUSE KLASSIKA
tuleb pahuralt poisilt vastus:
"Sa oled vastik paksude jalgadega õpetaja! Lasteaed on paha ja reeglid seinal on ka pahad!"
Õpetaja peab tähendusest pakatava pausi ja lohutab siis poissi, et ega ta ju ei teadnud, et
liivaloopimine paha kaasa toob (õpetaja annab sellega mõista, et aktsepteerib poisi pahameelt
ja püüab mõista ta vajadusi). Kui õpetaja oleks hakanud last manitsema, tähendanuks see
lõksu langemist, sest veenmisel ja moraliseerimisel ei ole siin mõju. Pole vist üleliigne öelda,
et klassikaline pedagoogika arvab risti vastupidi: laps peab kohe keeldu kuulama!
1. samm: õpetaja kutsub lapse pingile istuma, et liivaloopimist arutada
Õpetaja püüab lapse trotsi ja hirmu (kust see tuleb?) vähendada ja usalduslikkust suurendada.
Laps on tükk aega vait ja õpetaja peab pausi. Jutuajamisel selgub, et lapse ema on hommikul
Tallinna sõitnud ja laps on selle pärast pahur.
2. samm: lahenduste otsimine tuleviku jaoks