Keskaja kirjandus
Ainult zonglöörid säilitasid vanarooma rändnäitlejate kunsti elemente, kuid nende etendustel oli
vähe ühist kõrgetasemelise teatriga. Nii tekkis keskajal teater täiesti uutel alustel. Lähtepunktiks
oli jumalateenistus. Et ladinakeeles esitatud teksti kasutama näitekunsti abi. Ajapikku kujunesid
välja piibliainelised draamad - müsteeriumid. Üks vanimaid on XII saj. "Aadama mäng". Keskaja
lõpul läksid moodi moraaliteed, õpetlikud, moraliseerivad näidendid. Keskaja koomilise teatri
toitepinnaseks olid rahvapidustused, karnevalid ja narripühad. Nimetatakse jämekoomilisi
lühinäidendeid farssideks. Keskaja teater oli väga rahvalik, mispärast kirik ja kuningad selle vastu
võitlesid. Tollal polnud teatrihooneid. Avalikke etendusi korraldati kogu linna rahva ühise
üritusena päeva ajal ja lageda taeva all. Näitlejad olid enamasti asjaarmastajad linnarahva seast.
Näidendeid kirjutati 1-ks korraks