Üksinduse poeetika prantsuse kirjanduses
masendav saatus.
Europa renessansi ja humanismi kriisiperioodi kuulub oma
esseloominguga uusaegse Prantsusmaa esimene väljapaistev filosoof
Michel de Montaigne (1533-1592). Michel de Montaigne pärines aadlitiitli
omandanud jõuakast Bordeaux’ kaupmeheperkonnast. Ta sai suurepärase
hariduse, õppides ülikoolis juurat ning omandes laialdased teadmised eriti
antiikse Rooma kirjandusest ja filosoofiast. Teda mõjutasid tugevasti nii
stoistlik (Seneca) kui ka platonistlik (Plutarchos) moraalififilosoofiline
mõtteviis. Prantsusmaal ususõja vallandanud religioosne fanatism
masendas teda. Olles tõmbunud oma mõisa üksindusse, kirjutaski ta just
sel ajal oma „Essed“. Need teosed on kirjutatud vabs mina-vormis mingil
kindlal teemal.
Oma katstuses „Üksindusest“ Montaigne annab lugejale selge pilti, ja
tema arvamus on arusaadav : tema näeb üksindust positiivsena. Tema
kirjutab: „Kanname oma ahelaid kõikijal kaasas: pole täieliku vabadust,