Eduard Vilde elu ja looming
Kirjanik ei kavatsenudki kasutada ainult ühe kihelkonna (Keila) murrakut. Romaani rikkaliku
sõnavara on ta ammutanud oma vanemate värvikast keelest ja Wiedemanni sõnaraamatust,
mille ta laskis endale Kopenhaagenisse saata. Ta on võtnud tarvitusele ka hulga murdesõnu
(näiteks hollender, kahk, vahk ja paljud teised), mis muudavad teose leksikaalselt väga
varjundirikkaks. Eriti rohkesti leidub romaanis haruldsi omadussõnu ( näiteks hunnitu,
mootsik, krannim jpt). Ka leidub romaanis rohkesti murdelisi pöördsõnu (nt hälbima,
kelmama, lailama jt). Tegelaste keelt ilmestavad ka rahvapärased laen- ja võõrsõnad, nagu
atsissina, korudnik, tengelpung jpt. Eespool toodud haruldasi sõnu, mis pärinevad
Wiedemanni sõnaraamatust või on autor enda loodud rahvakeele alusel, on romaanis
kasutatud, et mõtet uudselt väljendada ja tabada kirjeldavate olendite, nähtuste või tegevuste
tähenduslikke erivarjundeid
annaabi.ee 
