teistega linnas ringi. Kaustikust sai tüdruk teada, et mees, keda ta pidas oma pärisisaks, osutus hoopis kasuisaks. Ann solvus oma vanemate (eelkõige ema) peale ning läks kodust minema. Ta sõitis koos oma klassiõe Ritaga Võsule, kus seisis tühjalt nende sõbranna surnud vanaisa maja. Kuna Rita oli suur pidutseja, kutsus ta sinna oma venna (joodikutest) kamba, kes jäid ka tüdrukute juurde mõneks ajaks elama. Võsul elas veel üks mootorratturist noormees Villem, kes aitas Ann´i kuulates tüdruku muresid ning suunates teda ikka mõttele, et ta võiks koju tagasi pöörduda. Lõpuks otsustas Ann ikka oma vanemate poole elama minna ja ema rääkis, et Villem oli juba tema ammune sõber ning tema käskiski poisil tüdruku eest hoolt kanda. Aidi Vallik on ka mu üks lemmikutest raamatu autoritest. Raamatus "Kuidas elad, Ann?" meeldis mulle tema jutustamisstiil, lugedes seda raamatut ei olnud mul kordagi sellist tunnet,
kesta taga. Tore oli süžeelüke, et mida rohkem François külas viibis, seda enam Serge enda üle häbi tundis ja seda pudelipõhja mattis. See pani François’d lootusetusse olukorda ning halvendas suhteid Yvonne’iga, tekitades lisapinget. Äratuntav oli ka Chabroli otsus ennetavalt toonitada muusikaliselt karaktereid, kes hiljem paha peale väljas. Kui filmis „Les bonnes femmes“ saatis esmalt lausa arusaamatult kurjakuulutav orkestratsioon mootorratturist Ernestit, kes alles lõpus mõrvariks osutus, siis on siin kasutatud sama võtet vanemhärra Glomaud’ puhul, kes oma kasutütart Mariet vägistab. Filmi kulminatsioon, kus Yvonne enneaegselt sünnitama hakkab ning François esmalt doktorit ja seejärel kaduma läinud Serge’i läbi pimeda ja tuisuse küla taga otsib, on tehtud väga pingeliseks. Palju aitab sellele kaasa paralleelmontaaž, mis hüppab
annaabi.ee 
