suvalise inimese süüdistusest, et tegeled millegi seadusevastasega ja reedad kodumaad. Kuid kas tänapäevalgi on rohkem inimlikkust ja halastust? Kas saabki olla varasemast enam inimlikke omadusi, kui meid ümbritseb nii palju varjatud julmust ja negatiivset eeskuju? Enamikes tänapäeva kodudes on endale leidnud koha televiisor, kust tulevad filmid maffiast ja mafioosodest, kelle eluülesanne seisnebki teineteise mahanottimises. Paljud multifilmidki, nagu laste lemmikud "Mootorratturhiired Marsilt", "Ämblikmees" ja muud sellesarnased, on ju puhas heade ja pahade võitlus, teineteise peksmine ja ületrumpamine. Ka vanema generatsiooni seriaalid, nagu "Rosangelika", põhinevad ju põlvkondadepikkusel vaeste ja rikaste vahelisel vihavaenul. Sellised filmid ja seriaalid lõppevad tavaliselt hästi ning annavad lastele eeskuju, et pahade üle saavutab võidu mitte heaga ja inimlikkusega, vaid viha ja vägivallaga. See kandub üle ka kooli
sellest ei tasu isegi pikemalt rääkida! Kõik näib täiesti loomulikuna. Eesti-keskne mõtlemine on nende napi 20 aastaga asendunud tõesti Euroopa-kesksega. Oleme eestlased, kuid saanud möödaminnes ka eurooplasteks. Peab tunnistama, et lapse silmadega on raske märgata väikeseid pisiasju, mis on uue lehekülje tähistuseks ajaloos. Mäletan vaid, kuidas televiisoris asendusid vene päritolu multikad üha rohkem lääne analoogidega, „Mootorratturhiired Marsilt” muutusid minu eakaaslaste kangelasteks. Igaõhtuseks meelelahutuseks sai välismaine actionfilm ning ihaldusväärseimaks leluks poisiklutile legokonstruktur, asendades puust mänguklotse, mis olid juba ammu luitunud värvusega. Üks hetk saabus interneti võidukäik, mis muutus ruttu elu loomupäraseks osaks, mille tõttu hakati maad ka E- stoniaks kutsuma. Teiselt poolt meenub, kuidas 1990ndate keskel näis välismaa sama maagilisena kui
annaabi.ee 
