Tühjust kõnetav inimene
kultuuri osaks mitte enam avastamine, vaid keeldumine sellest, mis ollakse.
Mõistus räägib iseendaga ja vaimustub oma säravast retoorikast, unustades inimvaimu sõnatu
kõnetamisvõime. Mõistus vajab tõendamist ja seetõttu ei lepi ta just kergesti sellega, et Jumal
võib olemas olla ka mõistuse kinnitava templita.
Või ehk siis nõnda, et küll me ta kunagi füüsikas Suure Ühendteooria abil kuskilt mateeria
sügavustest välja sikutame ja siis on ta demüstifitseeritud ja armetu nagu moosivarguselt
tabatud kratt.
Paraku on nii nagu keelerelativismi kuulutanud Wittgenstein märkis, et keel kui märgisüsteem
on piiratud väljendusvõimsusega. Mingit märgisüsteemi maailma mõtestamiseks kasutades
peame arvestama, et selle abil kujutame me ainult osalist ja nähtumuslikku tahku Tõe
arvamatust olemusest. Siit lähtudes võime me ju naeruvääristada ka religioosseid arusaamu
Jumalast, mis pakuvad varuväljapääsu mõistuse kitsikusest, lootusetusest sündinud viskumist
hingekuristikku
annaabi.ee 
