Valdur Mikita
Näitab oma külamehelikul moel Mikita
seda, et Eesti ei vaja suurt narratiivi, tal on omad lood ja laulud, mis on narratiivist suuremad.
Kasvõi jälle selline kontrollimatu, kuid iseenesest väga tõepäraselt kõlav väide: maailmas on
tohutult palju rohkem inimesi, kes on käinud Pariisis, kui neid, kes on käinud metsas seenel.
Mikita vaib üldse ei soosi kusagil käimist või enese tutvustamist, kodus maal ja metsas
istumine on tema stiihia, seega puhas tagurlus. Moosikeetmisest, meetarudest ja seente ja
marjade korjamisest sünnivad tulisemad leheküljed selles raamatus.
,,Kukeseene kuulamise kunst" (2017) Läänemeresoome elutunne on otsekui kauge ja
salapärane saar tänapäeva maailmas, omamoodi vastupanuliikumine kõigele sellele, mille
poole nügib inimest kaasaegne elu. On üks suur küsimus, millele otsime vastust: kas sellel
saarel on varjul minevik või hoopis tulevik? Kas eestlased on veel hingelt läänemere-
soomlased?