Ilmar Laaban
Aja logiseval sohval, jalad üle serva
jalad sündimatuses embrüo ümisev laulu
nabaväät lipunööriks tuvide hämarale
kalasoomustet lipule, pea ülel teise serva
pea surematuses koidu mõrk oopium
ruumi hääletu torm sammastik laual
6
,,Kõigi nende alaliselt moonduvate sümbolite tagaplaanil näisid aga lumi ja liiv säilitavat
mingi põhilise pidevuse. Kogu selles moondumises ja muutumises ja rahutuses tundusid
paiguti lahendusena maailma pihustumine kargeks algaineks lumes ja liivas. See jahvatamise
sümbol kordub ka autori hilisemas loomingus luuletegevuse vastena. Maailm ei lagunenud
mitte ainult kildudeks, vaid jahvatus selles luules liivaks ja lumeks, mille külmus ja
neutraalsus enam hinge ei solvanud
annaabi.ee 
