Heeringas
põhines mitmetel tõdedel. Esiteks, paastu ajal liha süüa ei tohtinud, kala aga küll. Teiseks,
erinevalt soolalihast säilis heeringas tolleaegsetes tingimustes paremini. Kolmandaks,
heeringas oli valgu- ja rasvarikas kala, mis selleaegsete inimeste maitsmismeeltele eriti
tervitatav oli. Hansa kaupmehed müüsid kuivsoola heeringat, mille veesisaldus oli väike,
kuivaine kogus aga suhteliselt suur. Vähetähtis polnud seegi, et tünnidesse soolatud heeringat
oli hõlbus igasugustes moonavoorides ja laevareisidel kaasa vedada. Heeringat söödi
pidusöökidel üsna ohtrasti, kusjuures nii kuivatatud, soolatud, praetud kui ka suitsutatud
kujul. Ehkki keskajal nautisid heeringaid peamiselt jõukamad linnakodanikud, said ka
vaesemad inimesed harva seda kala maitsta. Nimelt jagati heeringaid mõnikord vaestele ja
kehvikutele kui almuseid.
Ehkki kohalikud talupojad said heeringat mekkida juba mitmete sajandite eest, jõudis see kala
püsivalt nende toidulauale alles XIX sajandi algupoolel
annaabi.ee 
