Rumeenia
Hommik leidis meid Ungarist ja traditsiooniliselt alustasime vetsukultuuriga tutvumist-
hambad, pead ja siis need teised vajadused. Bensiinijaamatädid on juba kogenud- kui
siseneb reisibuss, keeratakase vets lukku või kirjutatakse silt CLOSED- aga kui nad
piisavalt kiired ei ole, vallutatakse vastavad strateegilised kohad kui rändtirtsuparv.
Ungarist kiiruga edasi Slovakkia poole, sest tatarlased, armas Liptovska järv ja
järjekordne BussiKaruottide uneaeg ootab! Pealelõunal tankisime oma moonakotte
mingis selveris ja laekusime järve äärde õndsalt olesklema. Telgid püsti, asjad sisse ja
kodu on olemas! Nüüd oli kogu bussirahvas jälle koos. Meenutati Kanni Kadunud
pedaale hea sõnaga ja aeti muud matkajuttu. Riina ostis kirsisigari ja kõik me (peale
Ulrika ) proovisime seda kaifida kui põrsad kõrt. Igatsesime ujuma, ent ilm oli
jahedavõitu ja mõnekümne meetri ulatuses kattis vett mingi erkroheline vetikakord. Brr!
annaabi.ee 
