Eduard Vilde elu ja looming
aasta algul Pudivere mõisa
toatüdrukuks. Seal ta Jüri Vildega kohtuski, kes ta 20. aprillil 1864
aastal kosis. Leena oli loomult elevam, jutuhimuline ja mõisarahvaga
seltsiv. Aga ta oli ka oma õigusi julgelt kaitsev naine, kellele polevat
põrmugi meeldinud mehe alistuvus mõisnikule. Kirjanik ise nimetab ennast ema
universaalpärijaks; ka oma luulesoone ning fabuleerimisoskuse arvab kirjanik olevat pärinud
emalt.
Noor pere elas algselt, nagu teisedki kupjad, ühes Pudivere mõisa moonakamajas. Igas
moonakamajas oli neli ühetoalist korterit, tubadel oli muldpõrand ning üksainus kuue ruuduga
aken valgustas ähmaselt tuba. Maja ise oli tahumata palkidest seintega, laudkatuse ja
4
korstnaga. Kubjas Vilde rühmas väsimatult mõisale tööd teha: juba hommikul vara viis ta
moonakad mõisaväljale ja lautadesse tööle. Alles õhtuhämaruses vabanes ta oma kohustustest.