Filosoofia gümnaasiumile
Apeiron on maailma
igavene, kõikehõlmav ja piiritu alge. Anaximenes peab ürgaineks õhku, millest kõik muu tekib.
Kõiksust nimetab kosmoseks. Demokritos leidis, et alge koosneb lõpututest pisiosadest aatomitest,
mis kombineeruvad ja annavad aluse erinevatele nähtustele. Herakleitos peab maailma algeks
ürgtuld, mis põleb ja kustub korrapäraselt.
Wittgenstein püüab leida piirid, millest rääkida. Ta on veendunud, et meie keelel on piirid. Me
moodusutame keele abil väiteid tegelikkuse kohta, mida kogemuste abil saab tõestada või ümber
lükata. Kõike, mida saab üldse mõelda, saab mõelda selgesti, ja kõike, mida saab öelda, saab öelda
selgesti. Filosoofia ülesanne ongi kõneleda selgesti. Wittgenstein leidis, et seni ei ole filosoofia
öelnud peaaegu et mitte midagi. Keelel on otsene side maailmaga, keel näitab asju, mida ta otseselt
ei ütle (nt väljas sajab lörtsi)