V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta on mitmete sajandite stiilinäidiste kogu ja
just parimad näidised on kadunud. Pealinn kasvab ainult majade arvel, kuid milliste majade
arvel! Kui nii edasi läheb, muutub ta iga viiekümne aastaga. Iga päevaga väheneb ta
arhitektuuri ajalooline tähtsus. Monumendid jäävad järjest harvemaks ja paistab, nagu
upuksid nad üksteise järel uute elumajade tulva. Meie esivanemate Pariis oli kivist, meie
poegade oma on krohvist.
Mis puutub praeguse Pariisi uutesse monumentidesse, siis hoidume meeleldi neist
kõnelemast. Põhjuseks pole mitte see, et me neist küllalt lugu ei pea. Härra Souff-lot' *
ehitatud Sainte-Genevieve'i kirik on kõige ilusam tort, mis kunagi kivist on valmistatud.
Auleegioni palee on ka üpris silmapaistev kondiitritoode. Leivaturu kuppel on inglise dzoki
müts suure redeli otsas. Saint-Sul-pice'i tornid on kaks jämedat klarnetit ja ega need teistest
vormidest halvemad ole; vildak ja virilat nägu näitav telegraaf katusel on kõigele
annaabi.ee 
