Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
Argipäevane elutegevus
keerles aga agoraa (Vt Antiigileksikon I, lk 17), s.o linna peaväljaku ümber, mis kasvas ja
muutus koos linnaga. Ateena akropolile püstitati mitmeid templeid. Tähtsaim neist oli
Parthenon (kr. 'neitsiruum'), neitsiliku Athena marmortempel, mis oli 70m pikk ja 31m lai dooria
peripteer (mõisteid vt Antiigileksikonist), mida ümbritses 8x17 peaaegu 10m kõrgust sammast.
Cella's paiknes kullast ja elevandiluust Athena kuju. Parthenoni ja ka teiste suurte
monumentaalehitiste arhitektuuris eelistati kõverjoont sirgele joonele, nt stülobaat ja sammastik
on mõlemad kõverjoonelised, seda iseloomustab mõiste entaas (Parthenoni entaas on 1,75 cm) -
sammaste diameeter väheneb keskelt üles- ja allapoole liikudes, tekitades kaarja elastse
voolujoonelise tunde. Vana-Kreeka arhitektid kasutasid oskuslikult nn optilisi parandusi. Et
hiiglasuur ehitis näiks inimsilmale täiesti reeglipärasena, tuli mõnes kohas reeglitest kõrvale
kalduda
annaabi.ee 
