Anton Starkopf
1943) ning loomaplastikat (Karu, 1941-44, graniit, Valge karu, 1945, puu). Pärast
Moskvast naasmist teostas mitu varem kipsi jäänud skulptuuri ning lõi sarja portreid eesti
kultuuriinimestest (K. K: Peterson, 156-57, puu; K. Mägi, 1963, graniit; N. Triik, 1964,
graniit), ehisplastikat (Vesiroos, 1960, graniit) ja hulga keraamilisi kompositsioone (reljeef
Vibulaskja II, 1960; Emaõnn, 1964, shamott). Väga rikkalik on Starkopfi
monumendilooming: Vabadussõja mälestussammas Toris (1923, graniit, pronks; hävinud,
taastatud 1989), Laiusel (1925, dolomiit, hävinud), Puhjas (1925, graniit, pronks, hävinud,
taastatud 1988) jm. ning arhitektoonilise üldmõjuga hauasambad (J. Bergmann,1930,
grabniit, pronks, Paistu; graniidist Pieta A. Jõksi haual Nõo kalmistul, 1934; Leinav naine
O. Halliku perekonna haual Tartu Maarja kalmistul, 1959, graniit). Sai 1935 Vasa ordeni
ohvitseriristi (1934. a
annaabi.ee 
