Klassitsistlik tragöödia Prantsusmaal
(1664) ja eriti ,,Aleksander Suur" (1665), kus noor Louis XIV võis ära
tunda ennast galantses ja suuremeelses Makedooniast valitsejas.
1667. aastal Racine kirjutas oma kuulsaima tragöödia ,,Andromague" ja
tõusis Prantsusmaa peamise tragöödia näitekirjaniku kohale. Teose edu on
nii võrd suur, et seda saab võrrelda Corneille ,,Cid'i" omaga. Racine'i
,,Andromaque" samuti jaotas Pariisi aadelkonna kahte leeri. Racine'i
austajateks said kuningas, tema favoriit, markiis Montespanne ja suurem
osa intelligentsist. Vastasteks olid aga enamasti vanameelsete
aristokraatide grupp, kes jäi truuks Corneille'le, keda tulemusetult püüti
vastandada noore põlvkonna esindajale.
Järgnevalt lõi Racine ka teisi kuulsaid tragöödiad,
nagu ,,Britannicus", ,,Iphigeneia Aulises",
,,Phaidra", ,,Berenice", ,,Bajazet" jm.
1673. aastal valiti Racine Prantsuse
Akadeemiasse, kuid tema võidukäik Prantsusmaa
tragöödialaval jätkus 1677. aastani, mil ta mõneti
annaabi.ee 
