Sissejuhatus materiaalse kultuuri uurimisse
20. sajandi
alguses peeti teda ikkagi arheoloogilise tüpoloogia isaks, Hildebrand jäi liiga
lokaalseks. Ta hakkas looma tüpoloogilisi sarjasid ning hakkas kontrollima nende
õigsust ka suletud leidude abil. Mõtles välja selle, et igal esemel on olemas
eseme arengukaar (mingil ajal ese tekib, saab oma õitsengu ning siis mandub).
Sophus Müller (taanlane) uuris varast rauaaega. Jagas Rooma rauaaja kaheks
perioodiks haudade leiukomplekside abil, arvustas Monteliust, et too ei kasutanud
leiukontekste. Ese ja kontekst kuuluvad kokku!
Võib öelda, et juba 20. sajandi alguseks oli Põhjamaade arheoloogia tüpoloogia ja
kronoloogia suures osas paigas. Suudeti esemeid, kalmetüüpe, asulakohti panna
ajaliselt õigesse järjekorda.
Järgmine suurem areng toimus selles osas, mida selle materjaliga peale hakata
ning millisedi järeldusi teha. Selle kohta on suur nimi Gustaf Kossina, kes
hakkas kogu arheoloogilist materjali seletama ning tõlgendama