kogudustele. Ireneus kirjeldas Victorile eristaatuse õigustamiseks Polykarpose kohtumist Anicetusega. Victori vastus pole säilinud, kuid Väike-Aasias hakati hiljem ülestõusmispühi arvestama Rooma tava järgi. Victor I otsust taunivat opositsiooni juhtis Roomas Blastus. Victor I ekskommunitseeris adoptsionistide juhi nahaparkal Theodotuse ja tagandas gnostik Florinuse preestriametist. Tertullianuse väitel võis Victor I algul soosida Montanuse prohvetikuulutusi, kuid ta ei tunnustanud montanismi. Ta oli teadaolevalt esimene paavst, kellel oli sidemeid keisri õukonnas. Keiser Commoduse armuke Marcia oli kristlane, kes kutsus Victori keisripaleese ja palus temalt keisrile esitamiseks palvekirja nende kristlaste kohta, kes olid saadetud Sardiinia soolakaevandustesse sunnitööle. Selles nimekirjas oli ka Calixtus. Kui keiser vabastas kristlased neile määratud karistusest, saatis Victor preester
kirjade korpust. Markioni eetika oli range, tema arvates ei olnud apokalüpsise ootus põhjendatud ning vagad koguduseliikmed pidid teostama rahuriigi juba selles maailmas. Rangus iseloomustab ka montanistide liikumist, mis tegutses Väike-Aasias, Pepuzas, millest pidi kujunema uus Jeruusalemm. Erinevalt markionistidest oodati aga maailma lõppu, tähtsustati prohveteid kui märke lõpuaegade saabumisest. Tuntud on Montanuse naisprohvetid Maximilla ja Priscilla. Tähtsustati karismaatilisust ja peeti end ülejäänud kristlaskonnast paremaks. 4. Kristluse tõus Rooma riigis 3. ja 4. sajandil. Diocletianuse restauratsioon. Constantinuse tõus keisriks ja valitsemisperiood. Julianus Apostata. Kolmanda sajandi esimene pool (aastad 220-240) oli kristlusele suure tõusu aeg, kristlus jõudis massidesse ning riigi valitsemise poolele. Seda sajandit peetakse kristluse leviku osas ka kõige tähtsamaks
annaabi.ee 
