Üksinduse poeetika prantsuse kirjanduses
Selles tuleb pidada igapäevaseid
vestlusi iseendaga ja olla nii omaette, et ükski kokkupuude või ühendus
muuga ei leiaks aset; mõtiskella ja naerda seal, nagu poleks naist, poleks
lapsi ega vara, nagu poleks maja ega teenreid, et juhul, kui tuleks nad
kaotada, poleks meile uudiseks olla neist ilma. Meil on
sissepöördumisvõimeline hing; ta on, mida anda ja kuidas võtta: ärgem
kartkem känguda ses üksinduses igavesse jõudeolekusse.“ Montaigne
(1984: lk nr 335)
Samas ei püüa Montaige lugejale sugugi peale suruda oma mõtteviisi.
Inimesed on erinevad, igaüks peab ise leidma oma tee õnnele.
Molière (1622–1673) on klassitsistliku draama suurim esindaja. Esialgu
töötas ta ümber itaalia farsse, kohandas neid ja lisas originaalseid
elemente, seejärel asus looma juba algupäraseid näidendeid. Oma
esimese näidendi „Arutu“ („L'Étourdi ou les Contretemps“) lavastas ta
1653. aastal. Elu viimasel poolteisel aastakümnel, viibides taas Pariisis, lõi