astunud. See kõik on tegelikult meie alateadvus, tähelepanu suureneb pisidetailidele, mis meid hirmutavad tihti mõttetult. Meie psüühikat mõjutavad reaalsed ja paranormaalsed tegurid, millest oleme kuulnud lugusi või näinud filme. Pimedus võib olla meeldiv oma rahu ja vaikusega, aga siiski kujutleme alatihti üksi pimedas linnaosas või paksus metsatukas kõndides nurga või puu tagant välja hüppavat monstrumit, pätti või sarivägistajat. Kaabakate ja väärastunud elumõtlemisega isikute kui reaalsete tegurite olemasoluna ühiskonnas on meie hirm põhjendatud. Pahatihti kuuleme- näeme raadiost või televiisorist krimiuudiseid, kus räägitakse päriselt sündinud kohutavaid lugusi. Tänapäeva ühiskonda peetakse küll tolerantseks, aga ometi leidub nö inimkiskjaid, kes peavad end jumalateks, tundes rõõmu või rahuldust piiritust ülemvõimust ja sadistlikust anarhiast kaaskodanike vastu
Rahvusliku kultuuri sisu ja allikate selgitamine, selle edasiarendamine kõrgemale astmele, sellele kandepinna valmistamine rahvahulkades, nende kultuurilise taseme loomulikel alustel ja järjekindlalt kõrgemale tõstmine, — see on meie kultuurpolitika ülesanne. Sellist meil tõeliselt pole seni olnudki, vähemalt ametlikult mitte. On vaid eraviisilisi kitsamaid üritusi, ametlikult poolt aga vaid — koolipoliitika ja kultuurkapitali poliitika — need kaks tõusikliku tsivilisatsiooni monstrumit vaimsel alal. Meil on igal erialal seltse, korporatsioone, organisatsioone, fakulteete, rühmi, ajakirju jne., ka meie haritlaskond on kõik rühmitunud ja peenelt spetsialiseerunud. Meie spetsharitlaskonnal puudub poliitiline ja filosoofiline mõtlemisviis ja avarusega ühendatud mõttesügavus, mis suudaks haarata kogu elu ning asetada oma eriala sesse selle erikaalu ja sündsuse kohaselt. Need küsimused on jäänud — nüüd põhjendatult põlguse alla sattunud — poliitiliste
komponendist: funktsioonide arv, kasutusmugavus ja turvalisus. Kõiki kolme korraga maksimumi viia ei õnnestu, Oks tuleb enamasti teise arvelt. Kui rõhume liigselt turvalisusele, kannatab kasutamismugavus, mis halvimal juhul võib ka turvalisusele endale saatuslikuks saada. Kui näiteks nõuda kasutajalt 20 märgi pikkuste paroolide mõtlemist ja kasutamist (kusjuures pooled neist peavad olema kirjavahemärgid ning ükski märk ei tohi korduda), siis ei suuda kasutaja sellist monstrumit korraga meelde jätta ning kinnitab ta paberitükile kirjutatuna kuvari külge. Kui ründaja satub antud kontorisse, ei ole tal enam mingit tarvidust paroolimurdmistarkvara pruukida - aga just sellise tarkvara tõö raskendamiseks olid algsed pikkusenõuded kehtestatud. Kuigi viimase aja suund tarkvaraarenduses paistab üldiselt olevat funktsioonide ja kasutamismugavuse laiendamisele turvalisuse arvelt, ei maksa siiski ka turvalisusaspekti päriselt tähelepanuta jätta
annaabi.ee 
