nagu väitis Oscar Wilde. Mulle meeldib see mõte väga, kuna minu arvates on kunsti loomise juures parim just see, et kunst võimaldab inimesel end välja elada. Matta teosesse armastust, viha kurbust, igatsust ning vastusteta küsimusi. Kaasaja kiire ja närvesööva elutempo juures on kunstil oluline roll. Kunst on justkui maailma peegel, mis ei näita alati tõetruud tegelikkust, vaid annab võimaluse põgeneda paika unistustelävel, et vabaneda vahel karmist ja monotoonsena näivast reaalsusest. Kuigi maailma peegeldus läbi kunsti koob me ümber tihedat valedevõrku , meeldib see inimestele seda enam. Võibolla just need magusad valed on tänapäeval põhjuseks, miks inimesed kunstil enda ümbert kaduda ei lase. Kunst on surematu. Jälg kunstist jääb alati elama, nagu elavad ka meie endi mälestused, kujutelmad ja illusioonid meie sees. Miski siin maailmas ju ei kao, vaid muundub ühest olekust teise.
Ta laulis ihaga ja võis näha, et ta nautis igat hetke, olles laval. Minu arvates, oli Lauri Vasar ja tema lugu, selle ooperi kuld. Jeffrey Dowd (tenor) mängis Tannhäuserit ja laulis lugusid '' Dir töne Lob'' , ''Dir, Göttin, Der Liebe, soll mein Lied, ertünen'' jm. Kahjuks Dowdi esitustega ma rahule ei jäänud. Lood olid head, kuid esineja näitlemine ja laulu oskus polnud just kõige parem. Näitleja nägu püsis monotoonsena, polnud zeste ega liigutusi, millega saaks emotsioone ja loo mõtet edastada. Veenuse ja Elisabethi rolli mängis sama näitleja Heli Veskus (sopran). Veenuse-Elisabethi kaksikrolliga sai Heli Veskus suurepäraselt hakkama, pakkudes naudingut nii meelelise Veenuse kui ka ideaalse armastuse võrdkuju Elisabethi osa esitades. Heli hääl oli väga võimas, kõrge ja meeldejääv ning tema esitused korralikud ja effektsed
Ta laulis ihaga ja võis näha, et ta nautis igat hetke, olles laval. Minu arvates, oli Lauri Vasar ja tema lugu, selle ooperi kuld. Jeffrey Dowd (tenor) mängis Tannhäuserit ja laulis lugusid '' Dir töne Lob'' , ''Dir, Göttin, Der Liebe, soll mein Lied, ertünen'' jm. Kahjuks Dowdi esitustega ma rahule ei jäänud. Lood olid head, kuid esineja näitlemine ja laulu oskus polnud just kõige parem. Näitleja nägu püsis monotoonsena, polnud zeste ega liigutusi, millega saaks emotsioone ja loo mõtet edastada. Veenuse ja Elisabethi rolli mängis sama näitleja Heli Veskus (sopran). Veenuse-Elisabethi kaksikrolliga sai Heli Veskus suurepäraselt hakkama, pakkudes naudingut nii meelelise Veenuse kui ka ideaalse armastuse võrdkuju Elisabethi osa esitades. Heli hääl oli väga võimas, kõrge ja meeldejääv ning tema esitused korralikud ja effektsed
annaabi.ee 
