Louis Hector Berloiz
ning seda saatis suur menu. Tema sünfoonia koosnes klassikalise nelja osa asemel viiest ning
sellele oli juurde lisatud sõnaline programm. Teose sisu oli autobiograafiline ning jutustas
helilooja armastusest iiri laulja ja näitlejanna Harriet Smithsoni vastu, kes talle tähelepanu ei
pööranud. Kusjuures 1833. aastal nad abiellusid. Berloize tõi pealtvaatajateni inetuid
elunähtusi, uudseid kõlevärve, suure orkestri, ebatavalise osade aru ja monotemaatilise sisu.
Selline orkestrikäsitlus on avaldanud suur mõju sümfoonilise muusika edasisele arengule.
Järgmine sümfoonia valmis aastal 1834 ja see kandis nime ,,Harold Itaalias". Inspiratsiooni
sai ta mägilastest ja Byroni kirjandusteostest. See sümfoonia oli samuti autobiograafilise
sisuga. Teos rääksid kaasajaga rahulolematust kunstikust, kes otsib tröösti metsikust
loodusest. Tee teos oli neljaosaline.