Miller-Diekeri sündroomi (MDS).
Näiteks Downi sündroomi
puhul võiks 21. kromosoomi geenide (tegelikult ju normaalsete geenide) poolt
kodeeritud valkude üleproduktsioon rikkuda raku biokeemilise tasakaalu, mistõttu
häirub organsüsteemide areng ja funktsioon. Kromosoomianomaaliaga rakud
jagunevad aeglasemalt ja sellest tingituna muutub kudede ja organite kasvutempo.
Võimalik, et ka see aitab kaasa arenguhäirete tekkele.
Kuigi kromosoomhaiguste puhul võib olla tegemist terve kromosoomi või selle osa
trisoomia või monosoomiaga, taandub sündroomi kriitiline piirkond tegelikult väga
väikesele kromosoomialale (vt. tabel 24). Nii näiteks on Downi sündroomi puhul
tegemist terve 21. kromosoomi lisandumisega, sündroomi kriitiline piirkond piirdub
aga 21q22.2-q22.3 regiooniga, milles arvatakse olevat 10-20 geeni. Need geenid
vastutavadki Downi sündroomi fenotüübi eest. Kassikisasündroomi puhul võib olla
kaduma läinud peaaegu kogu 5. kromosoomi lühike õlg, kuid oluline on deletsioon