Jaques Derrida elu ja filosoofia põhimõistete referaat
raskused vähenesid järjest ja viimastel aastatel võis Derrida oma loengus käsitleda isegi sõnade
maybe ja perhaps tähendusvarjundite erinevust.
Üheksakümnendatel aastatel muutus Derrida poliitiliselt aktiivsemaks ja tegeles järjest rohkem
eetiliste küsimustega. Ta avaldas tihedalt uusi teoseid, nende seas ,,Pimeda mälestused" (Mémoires
d'aveugle, 1990), ,,Marxi tondid" (Spectres de Marx, 1993), ,,Sõpruse poliitikad" (Politiques de
l'amitié, 1994), ,,Teise ükskeelsus" (Le monolinguisme de l'autre, 1996) ja ,,Surma and" (Donner la
mort, 1999, e.k 2011). Jacques Derrida suri 9. oktoobril 2004 Pariisis ja maeti Ris-Orangis'
kalmistule. Matusel luges tema poeg Pierre ette lühikese matusekõne, mille Derrida oli kirjutanud
juba kolmkümmend neli aastat varem. Derrida vaimseks testamendiks jäi Jean Birnbaumile antud
pikem intervjuu, mis ilmus postuumselt omaette raamatuna, pealkirjaga ,,Viimaks elama õppida"
(Apprendre à vivre enfin, 2005)
annaabi.ee 
