Hääldus ja hääldusteadused
Diftonge iseloomustab muutlik tämbrijoonis, tänu keele liikumisele ühest asendist teise (vt
allpool inglise foneemide skeem). Soome kirjakeeles ja mitmes läänemeresoome (k.a
eesti) põlismurdes on kunagistest keskkõrgetest pikkvokaalidest /e:/, /ö:/, /o:/ saanud
puhtad diftongid ie, üö, uo. Sarnaselt harilike vokaalide ehk monoftongidega võib diftong olla
keele foneemivara täisõiguslik liige (see eeldab, et ta esinemises ilmneb samalaadilist süsteemsust
nagu on monoftongidel). Kui see puudub, tõlgendame diftongi kahe vokaalfoneemi järgnevusena.
Üks võimalusi on ka see, et üks komponent nn diftongis osutub funktsionaalses mõttes
poolvokaalseks konsonandiks, nt /j/, /w/ või //.
4. Häälikumoodustuse fonoloogiline aspekt
4.1. Erisused keeliti: näiteid vokaalisüsteemidest
Eesti kirjakeele i, e, ä ning a, o, u moodustuvad faktiliselt kardinaalvokaalidena, s.t trapetsi otstes
(vt seal lõikuvaid põikjooni)
annaabi.ee 
