Marcus Tullius Cicero
Cicero aega nimetavad kultuuriloolased haritud ja valgustatud ajaks. Need on kõrgkihti
kuuluvad inimesed, kes maailma vägevaima riigi juhtidena teadvustavad peale oma eeliste ka
oma kohustusi. Nad näevad selleks liiga palju, et uskuda jutte sellegi kohta, mida nad ei näe.
Valgustust saanuna tunnevad nad vajadust valgustada ka teisi. (Vene 1991)
Oma poliitilised vaated esitas Cicero teoses ,,Vabariik", kus ta leiab et on tarvis praktiliselt
teostatavat teooriat. Kolmest riigivormist monarhistlikust, aristokraatlikust ja
demokraatlikust ta ei eelista mitte ühtki, arvates, et igaüks neist omab omi positiivseid külgi
ja puudusi ja ei ole puhtal kujul vastuvõetav. Ta pooldab kõigi kolme riigivormi ühendust.
Traktaadis ,,Seadusest" püüab Cicero tõestada, et ideaalne riik ei ole mõeldav ilma
aristokraatia võimuta. Usund on vajalik kui riigivõimu element, sest võimukandjal peab olema
peale ilmliku mõõga ka vaimset mõõka. Ta sanktsioneerib eraomandi, pidades seda ühiskonna