Gottfried Wilhelm Leibniz
toimib deterministlikult (kõik monaadid käituvad vastavalt Jumala poolt neile etteantud
eesmärgile -- lind lendab, inimene mõtleb ja kogub teadmisi jne). Jumal näeb kõigi
monaadide saatust ette juba nende definitsioonist, inimene paraku peab seda vaatama ajaloost,
kuna ta taju pole piisavalt selge. See tähendab, et inimene vajab lisaks asjade mõistuslikule
defineerimisel ka ilmutust. [1, 2.]
Monadologoomia
Monadoloogia põhiteesid on fantastilised ja tunduvad järsku esitatuna täiesti meelevaldsed. L.
monadoloogiat võib edukalt esitada näitena sellest, kuivõrd absurdne ja häbematult irdunud
kõigist argielu tõsiasjadest on äärmuseni viidud filosoofilines spekulatsioon. L.
monaadiõpetuse põhialuseks võib pidada lauset, et iga substants on kas monaad või
monaadide kogum. Seda lauset tõestab ta järgmiselt. Lähtepunktiks on kaks postulaati:1) iga
annaabi.ee 
