V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Paremat kätt paistsid
Saint-Sulpice'i torn ja Saint-Germain-des-Pres' kolm teravat tippu. Ta läks sinnapole. Kui
ta Saint-Germaini sakiliselt müürilt kuulis kloostri valvuri hüüdu: «Kes seal on?», pöördus
ta abtkonna veski ja alevi pidali-maja vahelisele jalgrajale, ja natukese aja järel oli ta juba
Pre-aux-Clercs'i ääres. See aas oli kuulus mürglite tõttu, mis siin ööd kui päevad juhtusid.
See oli Saint-Germaini munkade «hüdraks»: quod monachis Sancti-Germani pratensis hydra
fuit, clericis nõva semper dissi-diorum capita suscitantibus.1 ülemdiakon kartis, et ta seal
kellegagi võib kokku puutuda. Tal oli hirm näha ükskõik mis inimese nägu. Ta möödus
ülikoolilinnast ja Saint-Germaini eeslinnast, ta tahtis linna sisse minna võimalikult hiljem.
Nii läks ta piki Pre-aux-Clercs'i, pöördus siis tühjale jalgrajale, mis seda aasa lahutab Dieu-
Neufist, ja jõudis lõpuks jõe äärde