Autori põhiväide, et maailm eksiteerib Jumala armu põhjal lihtsubstsantidest ehk monaadidest ja liitsubstantsidest ehk kehadest. Lihtsubstants on kaaluta ja osadeta mass. Ning neid on lõputul hulgal. Liitsubstants on aga keha koos oma monaadiga (hingega, vaimuga). Kui elussubstants on tekkinud, ei saa enam monaad kehast lahkuda ennem kui saabub nö. Surm. Pärast surma on monaad uuesti lihtsubstants. Loomad on oma monaadidega lihtsate monaadide seisundis, kellel ei täheldata tõdede järelduste tegemist. Neid lihtsaid monaade kutsutakse hingedeks. Aga need kes tunnetavad paratamatuid tõdesid, nimetatakse just selle tõttu mõistlikeks olenditeks ja nende hingi vaimudeks. Autor väidab, et kõik elusolendid tulevad esile eelolnud elusorganite seemneist. Tekib küsimus, et mis hetkel siis lihtsubstants liitub seemnega ja kuidas ning mis põhimõttel? Kõik sai alguse algsubstantsist ehk ülimast loojast Jumalast
säilitamine, energia allikate, kvaliteedi, tüüpide ja vibratsioonide tajumine. 48. Lootose seadus. See puudutab mina lootost ehk "Õitsev Mina" ja sisaldab teadmist, armastust ja ohverdamist. 49. Armastuse seadus. Üks seitsmest päikesesüsteemi seadusest, kolme põhiseaduse allseadus. See on astraaltasandi seadus. Ta püüdleb ihaloomuse muutmise poole ja ühendab indiviidi armastust suurema magnetismiga armastuse buddi tasandil (armastus Triaadis) ja Armastuse Monaadidega. Need kolm punkti märgivad lõpuleviimise perioode ja stardipunkte uueks püüdluseks areneva Monaadi elus isiklikust tasandist Triaadini, Triaadist Monaadini, Monaadist uuesti Algallikasse. Armastus piirab end ise ihaga=sooviga. 50. Nelja Madala seadus. Tuntud kui eeterühenduse seadus, ja sümboliks on mees ja naiskuju seljad vastamisi. Meeskuju hoiab kõrgel pea kohal hõbedast kilpi või kandikut, suurt refeector?, ja naisekuju hoiab kõrgel õliga täidetud urni
(eneserefleksiooniks) ja iseenese tõlkimiseks metatasandile 3)Vähim võimalik ehitus hõlmab binaarset süsteemi, mis koosneb (vähemalt) kahest semiootilisest mehhanismist (keelest), mis on vastastikku tõlgitamatud ja ühtaegu teineteisega sarnased, kuna kumbki modelleerib oma vahenditega üht ja sedasama semiootikavälist reaalsust. 4)Semiootilise mehhanismi töötamise vältimatuks tingimuseks on, et teda peab ümbritsema semiosfäär -- semiootiline ruum. Astub suhetesse teiste monaadidega, luues kõrgema ühtsuse. Sõltub sellest, kuivõrd sooduvad/soodumatud on nad vastastikustele konvergentsidele /kohandumistele/. 5) Niipea kui kaks monaadi astuvad omavahel ühendusse ja moodustavad ühtse semiootilise mehhanismi, lähevad nad kohe vastastikuse neutraalsuse seisundist üle teineteisetäien-davuse, struktuurse antonüümia seisundisse ning hakkavad süvendama omaenese eripära ja vastastikust kontrastsust.
annaabi.ee 
