Kõige sümpaatsem filosoofiline mõttekäik
võib uskuda, et elu eksisteerib selleks, et tänulikkusega seda nauitida, kuidas võib uskuda, et inimene
eksisteerib selleks, et olla õnnelik.“ Ta räägib sellest, et ükski õnn ei ole võimaline blokeerima
ebaõnne kuna see ebaõnn ei ole midagi muud kui üks astmetest elus, millele me paratamatult
peame astuma, et tunda kontrasti astudes järgmisele astmele. Mis, nagu meile tundub, kannab
endas õnne ja rahu. Autor püüab näidata , et ilma ebameeldivate momentideta me ei suudaks
täielikult tunnetada rõõmu magusat maitset. Hinnata, iga momenti, mida annab meile elu. Esimesel
pilgul võib tunduda, et teose iga sõna sisaldab palju pessimismi ja puudub täielikult armastus elu
vastu, kuid see oli üldsegi nii. Autor räägib sellest, et kannatused on vajalikud selleks, et mitte
kaotada tundlikkust, me tunneme valu, kuid võime ka mitte tunda valu: me tunneme muret, aga
mitte muretust, hirmu, aga mitte ohutust
annaabi.ee 
