Tõde ja Õigus II Terve tekst
"
Aga Indrekule polnud see ei naljakas ega naeruväärt, sest tema mõtles kohe: ,,Muidugi,
armastus võib ka tänaval kõndida, ta võib sulle särgiväel kurgu allagi pugeda ja ta võib uusi
seisusekohaseid särke õmmelda, aga see pole see, sest on ju armastusi, kel pole särkigi seljas.
See armastus ei tule tänavale kõndima, silmad sirevil, hambad irevil, see mitte. Ehk kuigi tuleb
ilma särgita, nagu ta on, siis ei näe teda keegi, keegi ei pane teda lihtsalt tähele. Härra
Molotovgi ei pane teda tähele, ainult tema, Vargamäe Indrek, teeb seda. Ainult tema! Ja ei ole
ilmas ainustki teist inimest, kes näeks seda särgita armastust samuti, nagu näeb tema. Üks ehk
on, aga see ei kõnni praegu üldse mitte, ei armastusega ega armastuseta. Niisugune on see
üks. Tema kirjutab ainult, ainult kirjutab..."
Härra Molotov taipas peagi, et Indrekul pole ei naljakas ega naeruväärt, kui armastused
kõnnivad tänaval, sellepärast jätkas ta nõnda:
annaabi.ee 
