V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Lõpuks avanes kõrtsi uks. Seda ta näiski ootavat. Kaks joodikut tulid välja. Läbi ukseava
lipsanud kiir heitis pilguks valgust nende lõbusatele nägudele. Mantlis mees läks üle tänava
ja jäi seal majaläve varjus luurama.
«Kurat ja põrgu!» ütles üks neist. «Juba saab kell seitse. See on mu kohtamise aeg.»
«Ütlen teile,» sõnas ta joomakaaslane pehme keelega, «ma ei ela mitte Sõimusõnade
tänavas, indignus qui inter maia verba habitat. Ma elan Jean-Pain-Mollefi tänavas, in vico
Johannis-Pain-Mollet. Kui teie vastupidist arvate, siis olete sarvilisem kui ükssarv *. Igaüks
teab, et see, kes kord karu seljas on ratsutanud, ei tunne enam hirmu! Kuid teie nina ajab
maiustusi taga nagu võõrustaja püha Jacques.»
«Sõber Jehan, teie olete purjus,» vastas teine.
Too aga jätkas taarudes:
«Rääkige mis tahes, Phoebus, aga ammu on tõestatud, et Platonil oli jahikoera profiil.»
annaabi.ee 
