süsteemi osakesed sedimenteeruvad kiiresti, eraldatavad tavalise filtreerimisega, on nähtavad hariliku mikroskoobiga, ei ole dialüüsitavad, ei difundeeru. Kolloiddisperssed süsteemid on süsteemid, mille on 107-109 m-1, kuubi serva pikkus on 10- 7 10-9 m. Süsteemi osakesed ei sedimenteeru, läbivad tavalisi filtreid, kuid on eraldatavad ultrafiltreerimise teel, ei dialüüsu ja difundeeruvad halvasti, on nähtavad ultramikroskoobiga. Molekulaardisperssed süsteemid on süs, mille peenestusaste on > 10 9 m-1, kuubi serva pikkus on < 10-9 m. Süsteemi osakesed ei ole eraldatavad filtreerimisel, ei sedimenteeru, dialüüsuvad ja difundeeruvad hästi, pole nähtavad ei ultra- ega tavalise mikroskoobiga. 3. Sedimentatsioonanalüüsi põhimõte on määrata ära sadenemiskiiruse abil settivate osakeste suurust. FK 18/19 1. Elektroodi normaalpotentsiaal võrdub elektroodi potentsiaaliga, kui reaktsioonist osavõtvate
määravateks ioonideks. Tekkinud laengu tõttu tõmbuvad tuuma vahetusse lähedusse vastasmärgilised ehk nn. vastasioonid. Potentsiaali määravad ioonid koos vastasioonidega moodustavad kolloidosakese välise ehk ionogeense osa (vt. disperssete süsteemide elektrilised omadused). 7. Kolloidsüsteemide jaotus, lüofiilsed ja lüofoobsed süsteemid, mitselli moodustumine pindaktiivsete ainete lahustes. Jaotus: Jämedisperssed-, kolloiddisperssed- ja molekulaardisperssed süsteemid. 1. Lüofoobsed süsteemid. Selliste süsteemide korral on dispersioonikeskkonna ja dispersse faasi osakeste vahelised molekulaarjõud suhteliselt nõrgad. Vesikeskkonna korral nimetatakse neid süsteeme ka hüdrofoobseteks süsteemideks. 2. Lüofiilsed süsteemid. Nende süsteemide korral on dispersioonikeskkonna ja dispersse faasi osakeste vahelised mõjujõud küllaltki suured. Vesikeskkonna korral nimetatakse neid süsteeme hüdrofiilseteks süsteemideks.
annaabi.ee 
