Aleksander Puškin
Heitis
pilgu uuele relvale ja tulistas. Dantes lõi vaaruma ja langes omakorda. Hetke pärast ajas Dantes
end istukile, ta oli haavatud vaid õlga ja haav ei kujutanud mingit ohtu. Puskin kaotas teadvuse.
Ta kanti tõlda ja kõik pöördusid nukratena linna tagasi.
Tagasiteel tundis haavatu tugevat valu ja ütles Danzasile: ,,Näib, et asi on tõsine. Kuule:
kui Arendt leiab minu haava surmava olevat, ütled sa seda mulle. Mind sa ei hirmuta. Ma ei taha
elada."
Moikal asuva maja ees kandis vana, halliksläinud Nikita Puskini mööda treppi üles. Arst
ei andnud erilist lootust ja Puskin hakkas perekonnaasju korraldama. Puskin palus Zukovskil
Nikolai I-le edasi anda tema palve andestada talle, et murdis antud sõna mitte astuda uusi
otsustavaid samme ilma tsaariga nõu pidamata. Poeedist sõber tõi kirjaliku vastuse, milles
andestati ja lubati orvuks jäänud perekonna eest hoolitseda.
Pärast piinarikast ööd jättis Puskin 28
annaabi.ee 
