Eesti kirjanduse ajalugu I
piirimailt 20. sajandi algupoolel (J. Lattik, J. Mändmets, J. Lintrop, Ansomardi jt).
19. sajandi lõpul valitsevaks saanud realistlik, tuntavalt kriitilise hoiakuga proosa etendas ka veel
sajandi alguskümnendil tähtsat rolli, revolutsiooniromantika jõudis luulesse, proosas puudutas vaid
üksikuid lüürilisi väikepalu. Suundumine uusromantilistele radadele tõi kaasa lüürilise elemendi
valitsemise proosas, keskse koha haaras nvell, mis arenes klassikaliste vorminõuete ja moernistlike
kujundivõtete pingeväljas. Vaadeldavale perioodile iseloomulikud miniatuurvormid (laast,
miniatuur, skits, kunstmuinasjutt) levisid jubasajandialguse perioodikas ning koguväljaannetes..
uusromantilise proosa kirjutuslaad läheneb mõneti luule omale. Sündmustik ja plastilised karakterid
muutuvad vähetähtsaks, neid asendab tegelaste hingeseisundite ja hoiakute esitamine, selle pinnal
sünnivad ka novelli käivitavad konfliktid. Tegelaste käitumine ja reageeringud ei vasta