Mati Unt - analüüs
ja kristalliseerus kakskümmend aastat varem prantsuse teooriates." (Krull, 1993).
Üheksakümnendatel on ta postmodernismi vaimus rõhutatult fragmentaarne, Suurtele
Narratiividele vastanduv, rõhutatult pretensioonitu stiiliga ning järjest "kergemini
kättesaadav". Tekstides avaneb uus dimensioon - kaubanduslikkus, moe taotlus kui eesmärk
iseeneses, kavatsuslik triviaalsus. Eelkõige üheksakümnendatel kujundab ta enesest
moekirjanikku, kes kommenteerib ja fikseerib asju, nähtusi, hoiakuid, klisheesid, iidoleid
jms., mis on parasjagu moes. Kui eelnevatel aastakümnetel keskendub ta eksistentsiaalsetele
probleemidele, siis nüüd tegeleb ta ajutiste kategooriatega. Üheksakümnendatel juhindub ta
eelkõige ajakirjanduslikust materjalist ja stiilist, toetub teadlikult üldlevinud
mõttestampidele ning analüüsib neid, vaadeldes nende mitmekülgset kasutamist. Uueks