uute tingimuste järgi. Hiljem aga avastame me kindlasti, et asi polegi nii hull. Vahetades oma ümbruskonda saame alati teada midagi uut, me õppime uusi kombeid. Kolides, aga üldse ühest riigist teise, hakkame me pikema aja jooksul selle riigi rahvaga sarnaselt käituma ja mõtlema. Muutused mida me teadlikult sooritame iseenda välimuse ja käitumisega toimuvad meie enese sundimisel. Tihtipeale püüavad noored inimesed oma riietusstiili ja käitumist muuta. Nad tahavad leida endale moekamaid riideid ning üritavad oma kohati üleoleva käitumisega saavutada seltskonnas suurt autoriteetsust. Tänu sellisele tegevusele saavad nad aga üsna varsti teada, et edaspidises elus see millelegi kaasa ei aita. Ja üllatusena võib tulla seegi, et ainult tõelised teadmised annavad hea positsiooni kogu eluks. Kõige negatiivsemad ja ootamatud muutused meie elus on aga õnnetuste tagajärgedel tekkinud. Need on ka ainukesed kogemused, mis inimesi väga ei arenda. Tavaliselt viivad
koloratuurne meloodia. XVIII sajandil hakati ilmekuse tõstmiseks kasutama hääle paisutamist ja kahandamist. See avaldas kuulajatele väga suurt mõju. Muusika rütm muutus rõhutatult aktiivseks, hakkasid valitsema motoorsed rütmid. Paljud heliloojad tegelesid kõlakontrastide otsingutega. Suuri võimalusi selle loomiseks andsid mitmeosalised teosed. Kontraste sai luua ka homofoonia ja polüfoonia kõrvutamisel. Barokiajastul levisid väga paljud muusikazanrid. Üks moekamaid oli concerto grosso. Aluse pani sellele itaalia viiulikunstnik ja helilooja Arcangelo Corelli (1653 1713). Concerto grosso nimetati mitmeosalised orksestriteosed, kus väike rühm soolot mängivaid pille vastandati orkestriga. Nendes elavates teostes püüti ära kasutada tolleaegsete orkestrite kõlavärve ning luua efektseid kontraste. Teiseks tähtsaks zanriks oli fuuga, mis kroonis polüfoonilise muusika ligi kümme sajandit kestnud arengut
annaabi.ee 
