Sõnamõrvar
Me liikusime edasi. Ette tuli veel üks mets, mis oli veel tihedam ja pimedam,
kui eelmine. Tõepoolest oleks olnud hobustega seal raske. Ja metsad muutusid järjest
tihedamaks ja pimedamaks.
Me kõndisime hanereas: Kabrevitsi kõige ees, siis Andres, siis mina, siis Jastiin ja kõige
lõpus John. Kabrevitsi raius oma matseetega meile teed. Tee mägedesse oli väga pikk.
Päike oli juba väga, väga kõrgel kui me metsadest puhtale ja tühjale mäeseljandikule
välja jõudsime.
17
Jutustus Modsiogost
Mäeseljandik oli lausa vapustav! Küll kivine, aga samas jälle rohetas mõnest kandist ka.
Me puhkasime ja einestasime. Kabrevitsi leidis aega ka meile natuke jutustada sellest
mäest ja selle asukatest.
"Jah, omal ajal elas siin kuulsaid nõide ja vapraid hingi," alustas ta oma jutustust. Just see
lugu jäi mulle hästi kõrvu.
"See mägi oli ka võimsam kui praegu. Üks "nõid" elab praegugi siin mäel. Selle nõia
juurde me täna lähemegi. Aga see on teine jutt
annaabi.ee 
