Sissejuhatus keeletüpoloogiasse
eituslauses on alati partitiivis. Eituslause peaverb on lause viimasel kohal. Imperatiiv ja jussiiv kasutavad ,,ei"
asemel osaliselt inflekteerunud abisõna ,,ära" (ärgem kiusakem, ärge tehke). Moodustaja eituse puhul
markeeritakse eituse ulatusala rõhuga ning eituspartikliga ,,mitte", mis asub vahetult selle ees, mida ta eitama
peaks.
Eesti keeles pole määravaid ega umbmääraseid artikleid seda rolli täidavad demonstratiivpronoomen ,,see" ja
indefiniitne pronoomen ,,üks". Enamik modifitseerijaid asub nimisõna ees: 1) demonstratiiv (see mees), 2)
adjektiiv (vana mees), 3) loendaja (kaks meest), 4) kesksõna (jalutaV mees), 5) genitiiv (venna raamat), 6) osa
obliikvakäänete substantiivi modifitseerijaid (puuST maja, nokaGA müts). On ka järelsõnu, aga need võtavad
adverbiaali kuju (uks korterisse, tüli sõbraga).
Adjektiivne modifitseerija ühildub noomeniga nii käändes kui arvus, v.a terminatiivis, essiivis, abessiivis ja
annaabi.ee 
