Kõigil organismidel esineb geneetiline ja modifikatsiooniline muutlikkus. Geneetiline muutlikkus jaotub kombinatiivseks ja mutatsiooniliseks. Eristatakse geen-, kromosoom-, ja genoommutatsioone. Keskkonnategureid, mis tekitavad mutatsioone, nimetatakse mutageenideks. Valdav osa mutageene on ühtlasi kantserogeenid. Generatiivsed mutatsioonid päranduvad järglastele sugulisel teel, somaatilised mutatsioonid aga vegetatiivsel paljunemisel. Modifikatsioonile muutlikkus on mittepäralik ja seda põhjustavad mitmesugused keskkonnategurid. Inimese haigestumine on tingitud kas pärilikkusest, keskkonnateguritest või mõlema koostoimest. Vastavalt sellele eristatakse pärilikke ja mittepärilikke ja päriliku eelsoodumusega haigusi. Vähkkasvajaid põhjustavad geeniregulatsiooni häired, mis on enamasti tingitud somaatilistest mutatsioonidest. PROFAAS: METAFAAS: ANAFAAS: TELOFAAS:
nende väljutamist uriiniga. Kui organismi satub palju kahjulikke aineid (näit. fenobarbitaali), siis vastuseks sellele sünteesitakse suures koguses detoksifitseerimiseks vajalikke ensüüme ja sER-i hulk mitmekordistub. ER-i teine oluline funktsioon on kaltsiumi-ioonide salvestamine. Valkude modifitserimine ER-is Enamik sekretoorseid ja membraanseoselisi valke alluvad pärast sünteesi nn. post- translatsioonilisele modifikatsioonile. Võib nimetada viit erinevat post-translatsioonilise modifikatsiooni tüüpi, millest kaks esimest ja viies toimuvad ainuüksi ER-s, kolmas ja neljas toimuvad peale ER-i ka Golgi kompleksis. 1. Disulfiidsildade moodustumine. See toimub rakus eranditult ER-is ning mitte kunagi tsütosoolis. 2. Valkude õige kokkupakkimine. ER-i valendikus töötavad mitmed nn. chaperon-valgud, mille ülesanne on tagada ER-i sisenevate valkude õige kokkupakkimine. Ülalnimetatud disulfiidi
annaabi.ee 
