Mati Unt ja Nüüdisteater
2.3 TEATRI ÜLDPILT
1990. aastate ühiskondlikud protsessid avaldasid küll mõju teatrisüsteemile, ent suuri
kunstilisi murranguid ei toimunud ka kümnendi teisel poolel. Lavakunsti peajoont ei
lõhkunud ei sõltumatute väiketeatrite teke ega noorte lavastajate tulek, ehkki nad lisasid teatri
üldpilti uusi värve ja varjundeid.
Endiselt domineeris kujunditega rikastatud realism koos psühholoogilises võtmes
näitlejatööga, mida sobiks nimetada modernrealismiks. Täiesti omapäraseks nähtuseks on
Merle Karusoo sotsioloogiline elulooteater. Tugevnes postmodernistlik teater, kus saab
eristada vähemalt kaht suunda: a) teatraalne, mängu esiletoov ja uuriv suund, mille juured
ulatuvad 1960ndate teatriuuendusse; b) moodsaid tehnoloogilisi vahendeid kasutav ja eri
kultuuridest pärinevaid elemente ühendav suund. Oma koha on võitnud võrukeelne teater, mis
ammutab ainet lõunaeesti kultuuriloost ja kasutab rahvapärimusest laenatud teatrivõtteid.