Eesti kirjanduse ajalugu II
sattumine, kuid sunnitud olukord avab ka uusi perspektiive. Kontakti otsimine pole pigem
pagulaskirjanike nähtus, pigem ollakse enesesse kapseldunud. 40ndate lõpust ja 50ndate
alguses võib hakata rääkima modernistlikust hüppest. Tavaliselt selline modernistlik hüpe
võiks olla midagi sellist, kus kirjanikud teevad tugevat häält, kuulutavad midagi, teevad
manifeste, seda ei tule, kirjanikud püüavad väita, et nad ei tegele üldse modenismiga. Seda
võib kirjeldada kui hiilivat hüpet. Tähenduslik on see, et mingid juhtautorid (Ristikivi,
Kangro, Lepik jt) muutuvad modernistlikus suunas ja kui selline autor muutub, siis nad
kannavad üldist kirjandusideoloogia muutust oma loomingus kaasas. 50ndate 60ndate
vahetusel toimub lisaradikaliseerumine. Aktiivsuse ja radikaalsuse puhang hakkab muidugi ka
vaibuma ja tekib pagulaskirjanduses üsna loomulik tsükkel, on välja kujunenud autorid, kes
annaabi.ee 
