„Genius Loci: Towards a Phenomenology of Architecture“ peatükk 6 kokkuvõte
inimene on temale tuttavas looduslikus keskkonnas. Rooma majad on sageli prismakujulised
kaldkatusega, mis peaaegu ei ulatugi üle seinade, vaid sulanduvad üheks. Üldiseks tunnuseks
on massiivsed ja suletud hooned väikeste akendega, mis jätavad mulje nagu oleks need sinna
sisse lõigatud. Peamine materjal on pruunist kuni kollaseni, hallist kuni musta värvuseni
varieeruv tuff ehk lubjakivi teisend. Materjali pehmus ja kergesti modelleeritavus jätab mulje,
et hooned on voolitud või vormitud. Hooned paiknevad tihti nii, et need määratlevad ja
rõhutavad maastiku erinevaid elemente ja objekte.
Rooma asetseb kahe täiesti erineva maailma vahel: maa-aluste jõeorgude ja
klassikalise jumalatele omapärase mägise maastiku vahel. Rooma nende vahel on
vahepeatuseks, mis hoiab mõlemad maailmad üksteisest piisaval kaugusel. Roomat lääne
küljest piiravad sügavad ja kitsad jõeorud moodustavad tasapinnalisest igapäevasest
annaabi.ee 
