ENSV (1945-1953)
Vägivallapoliitika saavutas haripunkti 1949. aasral toimunud massiküüditamisega: ööl
vastu 26. märtsi deporteeriti Eestist Siberisse 20 772 inimest. Suurem osa küüditatutest
olid naised ja lpsed ning nad saadeti põhiliselt Krasnojarski kraisse ja Novosibirski
oblastisse.
Nõukogude võimu suhtus enamus eestlasi pikka aega eitavalt nii passiivselt kui aktiivselt
- metsavendlus. Otsene relvavõitlus aastatel 1944-1953 metsavendade poolt. Need olid
inimesed, kes Punaarmee mobilasitsioonist kõrvale hoidsid ja lihtsalt nõukogude võimu
eest pakku läinud inimesed (kokku kuni 30 000 inimest). Metsavendade salgad tegutsesid
üle kogu Eesti, tapeti nõukogude aktiviste, kuid samal ajal rööviti ka kauplusi, talusid,
mis omakorda suurndas maal hirmuõhkkonda. See oli "sõda pärast sõda" ning mõlemale
poolele ohvriterohke. Metsavendade aastatepikkune vastupanu näitas selgelt, et Eesti ei
alistunud võitluseta.
Majandust iseloomustas tööstuse eelisarendamine