Anton Starkopf
Allakriipsutatud ilmekus ja
sensuaalsuse varjund lubab tid paigutada ekspressionismi.1919.-1920.aastast
leidub Starkopfil ka realistlikus laadis lembestseenide visandusi,mis annavad
tunnistust ta faunlikust karakterist.Kokkuvttes pole Starkopfi tde snum
eriti vljakutsuvalt erootiline,millele osutab ka,et eesti peaaegu
biidermeierliku moraaliga publik ei avaldanud nende ekspondeerimisel vhimatki
pahameelt.Nad ei toiminud pris ekspressionismipraselt,kodanlane ei
rritunud.Side Metzneri-mjulise ekspressionismiga on Starkopfil veel
joonistustes,mis hendavad kannatust ja vimutahet.Siin on kannatajaks tugev
inimene,smbolismi allusiooniga ideaalfiguur, kes astub vastu ahistavale
jule,sooritades dnaamilist esti:kidikuid rebides,end vgisi sirgu
ajades,raskust enese pealt eemale surudes,Neid tid vib vaadelda
ideekavanditena monumentaalplastikale,siiski on praeguse vaataja jaoks nende
vlu stiliseerivas privitivismilheduses.Eskiisid muudab huvitavaks kahe
annaabi.ee 
