Eesti Kirjanduse Ajalugu II
seoseid, tavapärast tunnetust eiravaid samastumisi ja kontraste. Laabani luulekeel pruugib meelsasti aaviklikke neologisme,
on silmapaistvalt võõrsõnalembene ja vihjeline. 1957 ilmus „Rroosi Selaviste“, mis jätkas sürrealistlikus stiilis, aga
assotsiatiivset pildistikku ja kujutlusi ning mõttekäike juhib nüüd rikas keeleline fantaasia ja mängulõbu. Vormiliselt ei
kujunda ta enam luuletusi, vaid esitab oma assotsiatsioone aforismidena, mida humoristlik-irooniliselt ise nimetab
mitteteradeks, mis teoses on järjestatud atemaatiliselt. Lugeja peab ise otsustama, kas ta hoolib neist avastada terviklikku
humanistlikku maailmapilti või eelistab neid nautida omaette lõpetatud pisitervikutena, nt kogu „Väike eesti luule ajalugu“
anagrammid ja nükkelised sõnaseletused.
Laaban on avaldanud üksikuid luuletusi perioodikas, viljelnud „Rroosi Selavistes“ algatatud anagrammportreid, kirjutanud